Risk ei peitu reaktoris, vaid selle ümber olevas ahelas: tarnijad võivad lahkuda, vedelsõnnik on peamiselt vesi ja kallis vedada ning kääritusjääk peab põllule tagasi jõudma. Meie mudeli järgi on veise- ja seavedelsõnniku ning toidujäätmetega juhtum teostatav, kui tingimused täituvad, kuid mitte garanteeritud.
Millest sõltub tasuvus
Pikad lepingud kindla tonnaaži ja kvaliteediga kaitsevad jaama ühe tarnija kadumise eest. Ilma nendeta näeb laenuandja tühja reaktorit.
Vedelsõnnik on peamiselt vesi, seda tasub vedada vaid lühikest maad. Raadius määrab jaama tegeliku suuruse.
Toidujäätmete ja sarnaste jääkide eest maksab tarnija. See tulu muudab nõrga sõnnikujuhtumi sageli tasuvaks.
Kääritusjääk läheb tarnijate põldudele tagasi. Kokkulepped mahu, aja ja hinna kohta otsustavad, kas see on toode või kulu.
Mida on vaja, et see toimiks
- Allkirjastatud tarnelepingud suurema osa tooraine kohta
- Lühike veoraadius ja plaan kääritusjäägi tagastamiseks
- Võrguühendus või soojus- või biometaaniostja
Korduma kippuvad küsimused
Kes keskjaama omab?
Farmide ühistu, üks käitaja tarnelepingutega või kommunaalettevõte. Mudel ei vali omandivormi teie eest, vaid näitab jaama tulu, et omanikud saaksid selle õiglaselt jagada.
Kui suur peaks jaam olema?
Nii suur, kui lepinguga seotud tooraine lühikese veoraadiuse piires võimaldab. Kalkulaator näitab vahemikku teie tonnaaži ja segu jaoks.
Elekter või biometaan?
Biometaan vajab lähedal asuvat gaasivõrku ja püsivat ostjat, koostootmine soojuse tarbijat. Kalkulaator võrdleb mõlemat teie riigi jaoks.